Tegelikult ei tule see kevad veel kusagilt, kuigi kevadsemester on alanud ja mul laual need punased tulbid ilutsevad.
Igal juhul tundub, et olen korraldanud endale sellise mõnusa stressisemestri, võttes niipalju aineid kui võimalik. Tunniplaani vaadates hüüatasin loomulikult, et mis, iga päev peab nüüd koolis käima või!? Ja nädalavahetustel peab ka õppima või? Tegelikult tundub, et nüüd hakkab koormus natuke juba sellele sarnanema, mis Tartus oli esimestel aastatel.
Täna oli meil esimene loeng didaktikast – mitte et me nüüd kohe mingeid didaktilisi oskusi omandanud oleks, rohkem räägiti küll didaktika ajaloost, Platonist, Sokratesest, Kantist jne. Samas mulle varem õpetajaks õppimisega ainult didaktika seostuski…
Eile me vaatasime koolis ühte filmi, mis rääkis laste karistamisest ning tollest kuulsast inglise sarjast Super-Nanny. Filmis arutleti selle üle, et kas ja kuidas peaks lapsi kasvatama ja karistama ja kuidas see kõik peaks koolis toimima. Tänapäeval on ju selge seisukoht, et lapsega tuleb arvestada kui indiviidiga, laps on võrdne täiskasvanuga ja lapsi füüsiliselt ei karistata. Rootsis keelati juba 1979 aastal igasugune laste füüsiline karistamine…
Rääkisin oma kursakaaslastele, et meil oli kodus vits ja, et ma tõepoolest ka sain mõned korrad vitsa või lihtsalt paar laksu tagumikule, kui mingi hullema jama olin kokku keeranud. Ning ka seda, et koolis pandi meid pahatihti nurka seisma ja õpetajad tavatsesid lapsi tutistada, kui mingi pahandus oli korda saadetud.
Ma ei hakka arutlema praegu, et kas see oli halb või hea, või et mis ma sellest kõigest arvan. Aga osade oma kursakaaslaste ilmeid oleks tahtnud näiteks filmida. Nii jahmunud inimesi pole ma ammu näinud :P

Puhastasin oma blogi. No ma ei tea, midagi esinduslikku siin nagunii pole – palju tühja juttu, kirjusid pilte ja pool juutuubi olen kah siia kokku kopeerinud… võtsingi peaasjalikult pilte ja muusikat vähemaks.
Sama lugu on mu kirjutuslauaga – siia on kuhjunud tohutul hulgal üksikuid paberilehti, raamatuid, tikkimistarbeid (lõngad, niidid, nõelad, käärid), arutul hulgal kirjutustarbeid (pooled neist ei kirjuta mitte kriipsugi), joonistustarbeid, kaks tühja pooleliitrist pudelit ( üks vee- ja üks siidripudel), kosmeetikatarbed, kaks kruvikeerajat, multifunktsionaalsed näpitsad, kaks tühja klaasi, hunnik dvd-plaate, kommipaberid, kleeplint, mitut värvi kingipaela, fotoaparaat, telefon, J.-i käekell, mingid plastmass-paber asjad, mille kohta on raske öelda, mis need on… kastanid.
Seega blogi ja kirjutuslaud on täiesti võrreldavad ja mõlemad vajavad karmi kätt…
Üleüldse võiks öelda seda kogu meie korteri kohta. Pidevalt toimub siin asjade kuhjumine ja mina ei mõista, kuskohast kõik need asjad tulevad. Oleks siis, et ma iga jumala päev näiteks shoppamas käiks ja mingeid vidinaid koju tassiks, ei-ei….
Peaasjalikult on kogu see träna siiski paberist valmistet.Näiteks mõlemad diivanid on pidevalt mingit paberipahna täis ja istuda pole mitte kusagil! Istumiseks on meil üks tugitool ja seda me siis jagame :D
Köögis on pidevalt mustad nõud. Tegelikult ma jälestan musti nõusid ja nõude pesemist, aga süüa meeldib mulle muidugi teha. Peaaegu iga päev pesen ma ühe aga “parematel” päevadel ka kaks masinatäit nõusid st mitte mina ei pese, vaid ikka masin teeb seda. Aga, kui suunata pilk köögi poole, siis vaatavad sealt taas mustad nõud vastu.
Ega magamistoaski parem ei ole, seal on riidekapp ja loomulikult tulevad kõik riided ise riidekapist välja, et siis seal seisvale ainukesele toolile kuhjuda ja kõrguda. Lisaks armastavad need inimesed, kes seal magamas käivad, mõlemale poole voodit raamatuid ja pabereid kuhjata…
Samas koolitööd on mul kõik õigel ajal tehtud ja ära saadetud, järmise semestri kursustele on õigeaegselt registreeritud, raamatud on ostetud, ja need mis ostetud ei ole, need paljundan homme. Õppetoetuse avaldus on saadetud.
Täna hommikul tõlkisin Visualfanaticule ära ühe teksti – “kaubaaluse riiulite sahtel” – arvasin, et ei viitsi seda ilmaski tõlkida.
Trennis käisin. Süüa tegin.
Aga näe koristada ei viitsi. Või kui viitsingi, siis ei ole sellest lihtsalt kasu, see on justkui selline ringikujuline tegevus, mitte ilmaski ei saa teine otsa. Seega saatanast, mis muud.

Eile oli miskis ajalehes kirjatükk Eesti Laulu selleaastaste laulude kohta, osasid sai kuulata ka… mina esimesest suurt kaugemale ei jõudnud :D
Ei teagi, kas see on hea või halb, aga kõlab nagu Kate Bush ja kõik nood teised…

No küll on ikka rootsi keeles ilusaid sõnu välja mõeldud – midvintermörker (tähistab polaarööd) ja midnattssol (polaarpäev). Kesktalvepimedus ja keskööpäike. Eesti keeles kõlab ka ikka nii ilusasti.
Ei-ei, meil siin veel ei ole kesktalvepimedust ja ega vist ei tule ka. Vähemalt esialgu. Me oleme liiga kaugel sellest va kesktalvepimeduse joonest…. Aga Põhja-Dalarnas olevat lubatud -44 kraadi külma, aga õnneks on see maakonna põhjaosa ka piisavalt kaugel. Minu kraadiklaasilt vaatab hetkel vastu -20,8. Olgu, tegelikult on meil kolm kraadiklaasi – iga akna juures üks ja need näitavad hetkel -19 ja -18…
Külm on ikkagi.

Eestis olles sain ma Ja.-lt kingituseks valged villased sokid, sellised pitsilised. Ja. oli need sokid ühe oma patsiendi käest saanud… mõtleks, kindlasti oli see keegi tore pensionärist vanatädi, kes need kudus… Ja nüüd on need sokid hoopistükkis kusagil ülemere, kellegi hoopis teise inimese jalas. Aga mis seal ikka. Soojad sokid on. Ja ilusad. Ja leevendavad natuke mu hirmu -44 kraadise külma eest :)

Ma ei ole päris kindel selles, kas talv mulle meeldib või mitte. Ma arvan, et eestlasena tunneksin ma ikkagi lumest ja külmast puudust, kui ma peaksin näiteks kusagil soojemas paigas elama. Samas olen ma pahatihti tundnud, et ma lausa vihkan talve. Koolis käies tuli sumbata läbi hangede bussipeatusse ja koju ja vahel olid need hanged lausa rinnuni. Tegelikult juhtus see vaid ühe korra ja siis ma olin arvatavasti 6-aastane. Hiljem olid need hanged lihtsalt põlvini, aga see oli ka üsna ebameeldiv…
Tartus elades vihkasin ma talve sellepärast, et alailma veetorud külmusid ja ahjupuud said otsa. Tegelikult mulle ju meeldivad ahiküttega korterid, mulle meeldivad Karlova, Supilinn ja Ülejõe, aga igasugused ebameeldivad juhuste kokkulangemised tegid talve minu jaoks kõige ebameeldivamaks aastaajaks. Ja nii möödus minu kaheksas ja viimane Tartu-aasta hoopis toredas euroühikas
Aga vat nüüd tahaks oma maja ja kaminat. Kaminat sellepärast, et rootsi maamajades on tänapäeval üsna harva puuküttega ahi või pliit.
(Kui nüüd Eestis käisime, siis pani mul ema verivorstid ahju sooja. Ahi oli juba köetud ja söed kustunud, aga verivorstid said muidugi ruttu kuumaks. Hiljem J. küsis, et kuidas see võimalik on, et saab sööki soojendada, kui majal korsten ei suitse… mispeale ma teravmeelitsesin, et meil on võluahi kodus :P)

Uueaasta lubadused:
*lugeda raamatuid… tegelikult seda luban ma endale alati ja mitte ainult uue aasta saabudes. Aga kuna ma just käisin Eestis ja tarisin endaga kaasa niipalju (no tegelikult ei olnud neid mitte nii väga palju, aga kohvris olid ka kirsikompott, tatar, palju-palju shokolaadi ja alkoholi jne) raamatuid, et vaevalt jõudsin oma kohvrit veeretada. Peaasjalikult oli küll tegu toredate lasteraamatutega, aga natuke oli muid asju ka…. ja selle aasta jooksul on ema mulle siia peaaegu terve päevalehe raamatu sarja saatnud – ja kui palju raamatuid ma sealt läbi lugenud olen? eee… Siis peaks veel lubama, et ei osta eriti raamatuid juurde, vähemalt sel käesoleval aastal :D J. lubas mulle koolikirjanduse osta igastahes, osa ma muidugi paljundan ka…

*lugeda rohkem erialakirjandust… kui aega jääb selleks

* minna trenni, õue kõndima, süüa vähem shokolaadi… mida iganes st võtta kaalus alla, aga see on nii tavaline lubadus, sest arvatavasti enamvähem iga teine naissoost isik annab endale sellise uueaasta lubaduse iga aasta alguses.

*kuulata rohkem muusikat… no ikka sellist muusikat, mis mulle meeldib. Sellega seoses, juhtusin täna kuulama raadio kahe aastahiti saadet ja ma pean tunnistama, et ma polnud suurt osa nendest lauludest varem kuulnud. Aga no see pole mitte see muusika nüüd….

*ja vaadata vähem telekat

*õppida tikkima… :P

*abielluda ja lapsi saada… :D :D :D

Lähima nädala plaanid:
*kirjutada kibekiiresti valmis sügissemestri viimane kodutöö (selle asemel, et siia blogisse mingeid jaburusi kirjutada ja juutuubis ringi kolada)
*teha valmis ettekanne koos kaastudengitega, mis tuleb esitada neljapäeval
* leiba küpsetada, koristada, pesu pesta
*neljapäeva õhtul minna tantsutrenni

Eile õhtul hakkas lund sadama, sellist laia ja paksu päris ehtsat lund, sadas terve öö ja tänase hommikupooliku… Külm on ka, aga mitte nii külm kui Eestis… Ja täna olin sunnitud talvepapudega õue minema, esimest korda sel talvel siis…

Õues on ÜHEKSA KRAADI KÜLMA (!!! nii külm pole siin sel talvel veel olnudki) ja keegi nn. kunstnik on käinud ja akendele veidravõitu sigrimigrit joonistanud. Ümberkaudsete majade katused on öökülmast valged, aga seda päris ehtsat lund ikka veel pole. Ja päike paistab juba teist päeva! Novembrikuus olevat meie linnas ainult kolm päikeselist tundi olnud. Seega ma olen nüüd rõõmus iga päikesekiire üle, hoolimata sellest kui külm väljas on… :)

Vahel liiguvad mõtted (ja sõrmed) väga kummalisi teid pidi. Tahtsin kooli raamatukogu kodulehelt ( http://du.se/sv/Bibliotek ) midagi vaadata ja trükkisin rõõmsalt aadressiribale utlib.ee. Imelik… Kusjuures ma pole seal utlibi lehel vähemalt poolteist aastat käinud. Samas kolm aastat tagasi külastasin seda lehte vähemalt 50x päevas :D
Hmm, ja nad on selle jälle ümber teinud…

*****************

J. tuli just töölt koju ta pani teleka käima. SVT1 ja uudised. Esimene asi, mida kuulsin (ja kohe ruttu ka vaatasin) oli, kuidas intervjueeriti mingeid teismelisi tibisi, kes avaldasid arvamust vaktsineerimise kohta. “Meie ei lase ennast mitte mingil juhul vaktsineerida. Me just kuulsime ühest USA cheerleaderist, kes lasi seda teha… aga peale seda ta ei saanud enam normaalselt käia… ta sai ainult tagurpidi kõndida… jube eks… ja me küll ei taha, et meiega midagi sellist juhtuks”
XD

Mängin akadeemikut siin… :D
Kuna ma pole varem pedagoogiharidust omandanud, siis on ikka huvitav näha ja kogeda, kuidas see kõik aset leiab ja kui imelik see ikka kõik on. Tundub, et kõige olulisem asi mida lastele esimese kolme kooliaasta jooksul õpetatakse, on lugemine ja kirjutamina. Eelkõige muidugi lugemine ja arusaamine sellest, et tähtede ja häälikute vahel on seos. Aga see hakkab juba natuke väsitama, sest oleme sellega juba tervelt poolteist semestrit tegelenud. Tüdimusttekitav aga ikkagi endiselt huvitav samaaegselt. Positiivne ja ootamistväärt on see, et paari nädala pärast algab selle semestri teine osakursus, mis pühendub lastekirjandusele. Olen ootusärev ja natuke kahtlustav üheaegselt. No loomulikult ootan ma kursuse seda osa, kus pühendutakse kirjandusele! Samas meenub mulle üks eelmise semestri seminar, kus arutasime ühte ilukirjanduslikku raamatut. Jutt läks intertekstuaalsusele ning muule taolisele ja mina ei saanud muidugi mainimata jätta, et selles raamatus on väga palju paralleele “Roosi nimega”, mispeale kaastudengid vaatasid mind mõistmatu ja õppejõud hukkamõistva pilguga. Nagu ikka, vales kohal, valel ajal ja ei sobitu olukorda. Huh! Peale seda ei öelnud ma igaks juhuks enam midagi.
Kevadsemestril on tulemas kursus nimega “Pedagogiskt arbete II”, mis sisaldab endas kümmet nädalat praktikat ja seda ma ootan tõepoolest. Saan lastega mängida ja palju aega õues veeta! Tervislik ja lõbus ning immuunsüsteemi tugevdav, eksole.
Hiljuti sain teada, et viiendal ja kuuendal semestril on valikuvabadus suur, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt võib valida täiesti vabalt, milliseid kursusi võtta, aga… need kursused peaksid ikkagi täiendama mingil meeldival moel omandatavat haridust või siis hariduseomandaja isiksust. Minu isiksust täiendab kindlasti kõige paremini see, mis mind huvitab ehk siis kursused ainetes rootsi keel (retoorika, keele ja idenditeedi seosed, tekstianalüüs) ja rootsi keel võõrkeelena (migratsioon, kakskeelsus jms.).
Ja seitsmendal semestril tuleb teha väikene uuring ning selle põhjal lõputöö. Ja otse loomulikult mõtlengi mina juba lõputöö peale ja ostan raamatuid :D (õppetoetus on tore). Ühtepidi on justkui tore, et lõpuks ometi (taas) olen leidnud midagi, mis mind sügavalt huvitav, teistpidi peaksin juba põhimõtte pärast huvituma kõigest üldisemas plaanis, aga see ei taha hästi õnnestuda.
Tegelikult tahtsin selle segase jutuga välja jõuda selleni, et ma ei saa ikkagi täpselt aru, kuidas ma kahe aasta pärast siis kooli tööle peaksin minema, kui ma tegelikult ikka midagi ei tea. Näiteks seda, milliseid õpikuid kasutatakse ja kuidas tunniplaanid ja õppekavad välja näevad… tundub, et seda isegi ei mainita õpingute jooksul. Tudeng olla on muidugi hirmus tore ja raamatuid osta ja fantaseerida sellest, mis vahvaid asju ma uurida saan koolis ja mis toreda lõputöö valmis kirjutada… aga see, mida ma hiljem reaalselt tegema hakkan, on küll ikka midagi muud.

*************************************************
Muidu oleme J.-ga haigeid. Nohu, köha, valus kurk, väsimus, palavik, valutavad liigesed… teadagi mille tunnused :D J. hakkab juba terveks saama (vist) peale viiepäevast haigeolemist, minul see haigus on vist alles algusjärgus…

*************************************************
Piinlik tunnistada, aga olen sattunud vampiiride küüsi ehk siis olen juba läbi lugenud kolm osa Stephenie Meyer’i Twilight‘i sarjast. Imelikud raamatud. Terve mõistusega saan justkui aru, et mina vist ikka ei kuulu nende raamatute sihtgruppi. Samas pole ka enam tükk aega juhtunud, et ma loen öö otsa ja siis pärast näen veel õudusunenägusid takkapihta… :D

No mis pagana sõnad need sellised on???
mejl
dejt
plejs
fejs
spejsig
fajt
najs
sajt
tejp
bejb
tajt
hajp
stroke
tuff
fejk
deleta
restora
surfa
mejla
fejka….
Täiesti tavalised sõnad tavalise rootslase jaoks.
Tegelikult olen täiesti kindel, et ma kasutan ise ka vahelduva eduga eesti keeles samalaadseid kolesõnu… aga no need ülalnimetet sõnad on ikka tõsiselt koledad!