Tegelikult sadas midagi lumetaolist juba eile õhtul, aga täna on arusaadav, et tegemist on tõepoolest lumega, sest maapinnal on ka midagi näha.
Advent pole ka enam kaugel…

Vahel liiguvad mõtted (ja sõrmed) väga kummalisi teid pidi. Tahtsin kooli raamatukogu kodulehelt ( http://du.se/sv/Bibliotek ) midagi vaadata ja trükkisin rõõmsalt aadressiribale utlib.ee. Imelik… Kusjuures ma pole seal utlibi lehel vähemalt poolteist aastat käinud. Samas kolm aastat tagasi külastasin seda lehte vähemalt 50x päevas :D
Hmm, ja nad on selle jälle ümber teinud…

*****************

J. tuli just töölt koju ta pani teleka käima. SVT1 ja uudised. Esimene asi, mida kuulsin (ja kohe ruttu ka vaatasin) oli, kuidas intervjueeriti mingeid teismelisi tibisi, kes avaldasid arvamust vaktsineerimise kohta. “Meie ei lase ennast mitte mingil juhul vaktsineerida. Me just kuulsime ühest USA cheerleaderist, kes lasi seda teha… aga peale seda ta ei saanud enam normaalselt käia… ta sai ainult tagurpidi kõndida… jube eks… ja me küll ei taha, et meiega midagi sellist juhtuks”
XD

… et Eestisse saaks plaadipoodi jms. :D

Mängin akadeemikut siin… :D
Kuna ma pole varem pedagoogiharidust omandanud, siis on ikka huvitav näha ja kogeda, kuidas see kõik aset leiab ja kui imelik see ikka kõik on. Tundub, et kõige olulisem asi mida lastele esimese kolme kooliaasta jooksul õpetatakse, on lugemine ja kirjutamina. Eelkõige muidugi lugemine ja arusaamine sellest, et tähtede ja häälikute vahel on seos. Aga see hakkab juba natuke väsitama, sest oleme sellega juba tervelt poolteist semestrit tegelenud. Tüdimusttekitav aga ikkagi endiselt huvitav samaaegselt. Positiivne ja ootamistväärt on see, et paari nädala pärast algab selle semestri teine osakursus, mis pühendub lastekirjandusele. Olen ootusärev ja natuke kahtlustav üheaegselt. No loomulikult ootan ma kursuse seda osa, kus pühendutakse kirjandusele! Samas meenub mulle üks eelmise semestri seminar, kus arutasime ühte ilukirjanduslikku raamatut. Jutt läks intertekstuaalsusele ning muule taolisele ja mina ei saanud muidugi mainimata jätta, et selles raamatus on väga palju paralleele “Roosi nimega”, mispeale kaastudengid vaatasid mind mõistmatu ja õppejõud hukkamõistva pilguga. Nagu ikka, vales kohal, valel ajal ja ei sobitu olukorda. Huh! Peale seda ei öelnud ma igaks juhuks enam midagi.
Kevadsemestril on tulemas kursus nimega “Pedagogiskt arbete II”, mis sisaldab endas kümmet nädalat praktikat ja seda ma ootan tõepoolest. Saan lastega mängida ja palju aega õues veeta! Tervislik ja lõbus ning immuunsüsteemi tugevdav, eksole.
Hiljuti sain teada, et viiendal ja kuuendal semestril on valikuvabadus suur, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt võib valida täiesti vabalt, milliseid kursusi võtta, aga… need kursused peaksid ikkagi täiendama mingil meeldival moel omandatavat haridust või siis hariduseomandaja isiksust. Minu isiksust täiendab kindlasti kõige paremini see, mis mind huvitab ehk siis kursused ainetes rootsi keel (retoorika, keele ja idenditeedi seosed, tekstianalüüs) ja rootsi keel võõrkeelena (migratsioon, kakskeelsus jms.).
Ja seitsmendal semestril tuleb teha väikene uuring ning selle põhjal lõputöö. Ja otse loomulikult mõtlengi mina juba lõputöö peale ja ostan raamatuid :D (õppetoetus on tore). Ühtepidi on justkui tore, et lõpuks ometi (taas) olen leidnud midagi, mis mind sügavalt huvitav, teistpidi peaksin juba põhimõtte pärast huvituma kõigest üldisemas plaanis, aga see ei taha hästi õnnestuda.
Tegelikult tahtsin selle segase jutuga välja jõuda selleni, et ma ei saa ikkagi täpselt aru, kuidas ma kahe aasta pärast siis kooli tööle peaksin minema, kui ma tegelikult ikka midagi ei tea. Näiteks seda, milliseid õpikuid kasutatakse ja kuidas tunniplaanid ja õppekavad välja näevad… tundub, et seda isegi ei mainita õpingute jooksul. Tudeng olla on muidugi hirmus tore ja raamatuid osta ja fantaseerida sellest, mis vahvaid asju ma uurida saan koolis ja mis toreda lõputöö valmis kirjutada… aga see, mida ma hiljem reaalselt tegema hakkan, on küll ikka midagi muud.

*************************************************
Muidu oleme J.-ga haigeid. Nohu, köha, valus kurk, väsimus, palavik, valutavad liigesed… teadagi mille tunnused :D J. hakkab juba terveks saama (vist) peale viiepäevast haigeolemist, minul see haigus on vist alles algusjärgus…

*************************************************
Piinlik tunnistada, aga olen sattunud vampiiride küüsi ehk siis olen juba läbi lugenud kolm osa Stephenie Meyer’i Twilight‘i sarjast. Imelikud raamatud. Terve mõistusega saan justkui aru, et mina vist ikka ei kuulu nende raamatute sihtgruppi. Samas pole ka enam tükk aega juhtunud, et ma loen öö otsa ja siis pärast näen veel õudusunenägusid takkapihta… :D

No mis pagana sõnad need sellised on???
mejl
dejt
plejs
fejs
spejsig
fajt
najs
sajt
tejp
bejb
tajt
hajp
stroke
tuff
fejk
deleta
restora
surfa
mejla
fejka….
Täiesti tavalised sõnad tavalise rootslase jaoks.
Tegelikult olen täiesti kindel, et ma kasutan ise ka vahelduva eduga eesti keeles samalaadseid kolesõnu… aga no need ülalnimetet sõnad on ikka tõsiselt koledad!

Vahepeal tulebki selline tõsine keelemasendus ja suur rahulolematus peale. Aktsent on kohutav ja sõnu ei jätku. Ja siis jälle mõtlen, et kui rikkaliku keelekasutusega saaksin ma seda või teist asja eesti keeles seletada… või isegi saksa keeles. Huvitav mida ma valesti teen? Loen ma piisavalt – nii ilukirjandust kui ka erialast, kirjutan piisavalt (mitte küll alati kõige grammatilisemalt – vead lauseehituses ja eessõnadega peaasjalikult), telekat vaatan piisavalt, lausa ajalehti loen, kõigist inimestest saan aru, kui on vaja kuulata mida räägitakse (olgu mingist jubedast Skåne vms murrakust vist ikka ei saa ka aru), suhtlen iga päev kaastudengite, õppejõudude, J. ema ja isaga… J.-ga räägin küll inglise keeles (viga nr.1), aga…järelikult siis ei räägi piisavalt… ikkagi kui on väga olulised momendid, siis on keel täiesti sassis…. mõtted liiguvad liiga kiiresti ja keel aeglaselt… ja sõnu ei jätku …. blaaaaahhhh

Ülehomme on seminar, kus peame retsenseerima-oponeerima üksteise töid. Töö seisnes siis selles, et esmalt tegime praktikakohal lastega intervjuusid ning seejärel tuli kirjutada selle kohta raport, mis seostuks ka loetud teooriaga. Ühesõnaga selline tavaline kirjalik töö – tiitelleht, sisukord, pealkirjad, joonealused viited, kirjanduse nimekiri… bla-bla-bla… times new roman 12, reavahe 1,5… bla-bla-bla…
Vaatan siis aine kodulehel teiste kirjutisi ja mida ma näen, päris mitmed kaasüliõpilased tavatsevad oma töid “illustreerida”. No selles mõttes, et näiteks tiitellehele on mingi pildike pandud ja siis erinevate peatükkide algusesse, või on pealkirjad värvilised… Minu esimene reaktsioon oli ikka vägagi hämmingus “MISASJA???”. Aga võibolla niiviisi ongi popp ja noortepärane… Mina ka ei tea. Kreatiivne ja mis iganes. Ma olen kuidagi nõutu!

Eelmisel reedel käisime Västeråsis migratsiooniametis. Nimelt sai augustis mu kaks aastat kestnud ajutine elamisluba läbi ning siis taotlesin uut või õigemini tegin seda esimest korda juba aprillis… Mõtlesin, et olen asjalik ja uurisin aprillis migratsiooniametist meili teel, et mis paberid tuleb ära täita ja millest koopiad teha jne. Nemad vastasid viisakalt, et mida on vaja ja nii ma saatsingi suure paberipaki teele. Nädala pärast tulid mu paberid tagasi, märkega, et “saatsite liiga vara” ja absoluutselt iga paberileht oli ära tembeldatud. Uhh… Saatsin oma taotluse uuesti juulis ära, enne Eestisse minekut ja lootsin kõigest hingest, et seekord on siis sobiv aeg… Elamisluba sai läbi 10.augustil ja augusti lõpus hakkas asi mulle kahtlasena tunduma. Aga siis sain kirja, et nii mina kui J. oleme kutsutud intervjuule. Arendasime mitmel korral siin põhjaliku arutelu tähtsatest kuupäevadest, sugulaste nimedest jne. Hakkas täitsa hirm kohe, et äkki vastame midagi valesti…. kusjuures hiljuti käisime kinos vaatamas filmi nimega “Proposal”…. :D
Niisiis selles kirjas seisis, et aega tuleb varuda umbes kolm tundi…
Reedel kell 13.00 astusime siis Västeråsi migratsiooniameti uksest sisse ja sattusime ruumi, kus istus mitukümmend inimest – esmapilgul suur hulk rootsi mehi koos tai naistega, mõned somaallased, mõned türklased, mõned slaavlased…ja paljudel olid kaasas karjuvad sülelapsed või siis suuremad lapsed. Tundus, et kogu see rahvas oli sinna täpselt samaks kellaajaks kutsutud. Meile anti mingi paber täitmiseks ja siis paluti oodata. Terve tunni ootasime. Siis kutsuti meid ühte väiksemasse tuppa ja meiega tegeles järgneva kolme minuti jooksul edasi üks viisakas noormees, kes nägi välja nagu tõeline “trendigei” või täpsemalt öeldes viitasid sellele tema kehakeel ja kõnemaneer. Mulle tuli pidevalt naer peale… Noormees küsis meie käest kolm küsimust: 1: kas te olete viimased kaks aastat koos elanud? 2: kas te elate koos rootsis sellel ja sellel aadressil? ja 3: kas te kavatsete edaspidi ka koos elada? Kui ta oli meie käest neile ülitähtsatele küsimustele jaatavad vastused saanud, saatis ta meid teise tuppa, kus minust pilti tehti ning minu passi kleebiti paber, kus seisab, et mul on nüüd alaline elamisluba…
Seega 2 tundi autosõitu, 1 tund kaasimmigrantide vaatlemist, 7 minutit asjaajamist ja veel 2 tundi autosõitu ja alaline elamisluba ongi olemas. Aga muidu on Västerås päris ilus linn :)

Tuli meelde, et ükskord kummitas mind Ane Bruni lauldud “True colors”, nüüd siis tuli ka meelde, et miks kummitas… :)

Ooooooooooo!!!! Loen lehti ja ei usu oma silmi – meie pisikesse linna tuleb lõpuks ometi IKEA :)))) Seda on siin vist aastakümneid oodatud ja vähemalt ajalehtede kommentaare lugedes tundub, et kõik on meeletult õnnelikud. Noh eks mullegi IKEA meeldib – odav, suur valik ja vist ka suhteliselt normaalne kvaliteet. No igastahes need IKEA-asjad, mis meie kodus on, pole veel laiali lagunenud ja üldjuhul pean siis “nende asjade” all silmas mööblit. Varem tuli IKEA-reisiks ikka valmistuda, sest see tähendas mitmetunnisit autosõitu Upssala või Gävle suunas, aga nüüd… Tegelikult pole veel selge, millal see ehitatakse, aga teades kui kiiresti käib siin poodide ehitamine, siis ma arvan, et aasta pärast on mul ainult 10-minutine jalutuskäik IKEAni. Arvatavasti on see ka meie linnale hea – palju uusi töökohti, palju ostlejaid kogu läänist jne. Samas seal krundil, kuhu see kaubamaja püsti pannakse (üsnagi linna keskel), lammutatakse praegu osad majad maha ja nii kaovad ka osad senini tegutsenud väikeettevõtted… Nii et mitme otsaga asi.

Edit: No selge, aasta pärast ei saa veel midagi, aga et siis jõuluks 2012 lubatakse… hea seegi :D